Räpina aianduskool, Maastikuehitus: Rohttaimed I osa.

Harilik saialill - Calendula officinalis

LIIK: harilik saialill

PEREKOND: saialill - Calendula

SUGUKOND: korvõielised - Asteraceae

SELTS: astrilaadsed - Asterales

KLASS: kaheidulehelised -Magnoliopsida

HÕIMKOND: õistaimed - Magnoliophyta

RIIK: taimed - Plantaae

LEVIALA JA KASVUKOHT

Harilik saialill pärit Vahemeremaadest. Tuntud ainult kultuurtaimena, metsistub harva.

Hariliku saialille looduslikuks levilaks on Euroopa. Eestis kasvatatakse kultuurtaimena. On vähenõudlik taim, mis kasvab edukalt ka poolvarjus.

KIRJELDUS

Mahlaka, harunenud ja hästi lehistunud varrega 20–40 cm taim. Alumisel lehed on rootsuks ahenenud ja pool-varreümbrised, ülemised varrelehed rootsutud. Suuredkorvõisikud asuvad üksikult varte tippudes. Keelõite värvus varieerub kollakasvalgest erekollase ja tumeoranžini.

Õisiku südamikus asuvad putkõied võivad olla värvigammas kollasest mustjaspruunini. Õitseb juulist külmadeni.

Ratasjas vili koosneb hulgast erikujulistest seemnetest, millest välimised on kõverad, keskmised laiatiivalised ja sisemised pisikesed.

KASUTAMINE

Saialill on armastatud lõikelill ning võib nauditavana vaasis püsida umbes nädala vältel. Kasvatatakse ka ravim- ja värvitaimena. Saialillest valmistatakse teed, tinktuuri, salvi jaõli. Saialillel on haavu parandav ja põletikuvastane toime.

KASVATAMINE

Rikkalik õitsemine algab juulist ja kestab sügiseni. Saialill elab üle ka esimesed külmad ja on koos lõvilõuaga üks viimaseid õitsvaid taimi hilissügises aias. Eesti oludes kasvatatakse saialille üheaastase suvelillena. Kasvamiseks sobib talle igasugune muld, kuid taim on ilus ja õitseb rohkelt päikeselisel kohal ja heas mullas. Esimesed õied on kõige suuremad.

Varjulisel kasvukohal või niiskes mullas võib kannatada seen- või muude haiguste tõttu. Kuna saialill kasvab lopsakalt kiiresti, võib teda kasutada peenra täitmiseks.

Kõige kergem on teda paljundada seemnete abil, mis külvatakse avamaale või suurtesse pottidesse. Idaneb temperatuuril 15 °C 10–15 päeva. Külvata tihedalt ja harvendada vajadusel, siis saab tugevad, põõsjamad ja rohkesti õitsevad taimed suurte õitega. Sobiv vahekaugus on sõltuvalt sordist 15–30 cm. Kui soovitakse kasvatada saialille potis, siis on mõttekas külvata seemned kohe sinna ja hiljem, pärast seemikute tärkamist harvendada liigsed taimed välja. Külvamisest õitsema hakkamiseni kulub umbes kuus nädalat. Võib külvata paarinädalaste vahedega mitu korda kevadsuve jooksul, siis on ka sügisel kenad taimed aias ilusad vaadata. Saialill moodustab hulgaliselt seemneid ja külvab end ka ise. Isekülvist tärganud taimed ei pruugi enam sarnaneda emastaimega ning on sageli lihtsamad, kuid nii võib saada uusi huvitavaid hübriide.

Kasutatud kirjandust: https://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_saialill

Pilt : https://www.google.ee/search?q=Kannike+(v%C3%B5%C3%B5rasema)+%27%27Must+kristall%27%27+Viola+x+wittrockian&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ved=0ahUKEwif4PCCv8fJAhXCLHIKHc-jDI0Q_AUIBygB&biw=1600&bih=799#tbm=isch&q=harilik+saialill&imgrc=vwVoB6hszaWzyM%3A

Introduktsioon (eesti keeles kasutatud ka mõistet (võõrliikide sissetalumine) on mõiste bioloogiast, mis tähendab võõrliigi (taime või ka madalama taksoni) toomist alale, kus teda varem ei olnud.
Introduktsiooni saab jagada tahtlikuks ja tahtmatuks.
Teadlik (kultuurtaimed). Eesmärgiks looduse mitmekesistamine, koosluse produktiivsuse suurendamine, uurimisteaduslikul eesmärgil.
Tahtmatu - inimesele märkamatult, mitte teadlikult, kuid inimese kaudsel vahendusel (trantspordivahendiga jne.) Maailmas probleemiks kujunevad laevade ballastveed.

Aklimatsioon- on taime kohanemine uue kasvukoha kliimaga. Kohaga, mis ei ole tema looduslik levila.

Metsistumine - on eelkõige kultuurtaimede puhul tõenäolisem, kus kultuuris kasvava liigi isendid jäävad kasvama ja paljunevad ka hoolduse katkedes.

Naturaliseerimine - on võõrliikide kodunemine. Inimese kaasabil sissetulnud liikide sobitamine kohalikku keskkonda, kultuurliigi tungimine looduslikku taimestikku.

Kultuuristamine - on loodusliku taimeliigi kultuurtaimeks muutmine, aretamine.

3-5 käsku taimede eesti ja ladinakelsete nimede ning sordinimede kirjutamise kohta.

1. Eestikeelne liiginimi kirjutatakse tekstis püstkirjas ja läbiva väikse algustähega, ka juhul kui taime nimi sisaldab kohanime. Erandina kirjutatakse eestikeelse taimenime perekonna nimi suure algustähega, kui see tuleneb pärisnimest.
2. Taime ladinakeelne liiginimi on kahesõnaline.
3. Esimese sõna perekonnanimi (Calendula), teine on liigi epiteet (officinalis).
4. Ladinakeelne liiginimi kirjutatakse tekstis kadkirjas (kursiivis), perekonnanimi suure ja liigi epiteet väikese algustähega. NT. Calendula officinalis.
5. Käsikirjas tõmmatakse ladinakeelsele taimenimele laineline joon alla.

LISAÜLESANNE

Võõrasema ehk aedkannike
(Viola × wittrockiana)