Köögiviljad ja maitsetaimed

Aedtill ehk till

(Anethum graveolens)

Aedtill ehk till (Anethum graveolens) on sarikaliste sugukonda tilli perekonda kuuluv üheaastane rohttaimeliik.

Aedtill on pärit Vahemere piirkonnast ja Lääne-Aasiast.

KIRJELDUS

Kasvab 40–60 või lausa kuni 120 cm kõrguseks, on saleda varrega, jaguneb peeneteks ja pehmeteks sulgjateks 10–20 cm pikkusteks lehisteks. Lehed on 1–2 mm läbimõõduga. Valgest kollaseni varieeruvad õied asuvad väikeste 2–9 cm diameetriste sarikate otsas, mis on koondunud omakorda liitsarikasse. Seemned on 4–5 mm pikad ja 1 mm paksused ning sirged või kergelt kaardus.

KOOSTIS ja MIKS TILL ON KASULIK

Kõik tilli maapealsed osad, eriti seemned, lõhnavad tugevasti, tänu neis leiduvatele eeterlikele õlidele.

Tillis on tuvastatud ligi 40 erinevat eeterlikku õli. Tillilehtedes on rohkesti askorbiinhapet, karotenoide,C, E, PP, B-rühma vitamiine, sealhulgas foolhapet ja flavonoide. 

Tilliseemned sisaldavad 2,5-4% eeterlikke õlisid, C-vitamiini, karotiini, flavonoide, fütontsiide, aniishappeid.

Toiduks tarvitatakse noori taimi (6-10 lehega) või siis täiskasvanute taimede üksikuid lehti. Tillilehti tarvitatakse nii värskelt kui ka talveks soolatuna, külmutatuna või kuivatatuna (kuigi soolatud till kaotab oma väärtuslikud omadused). Tilli kasutatakse liha-, kala-, juurviljatoitude, salatite, kastmete maitsestamiseks.

Tillilehti ja seemneid kasutatakse mitte ainult maitseainena, vaid ka ravimina: vähendab arteriaalset vererõhku, soodustab söögiisu ja seedimist, seedetrakti tööd,  puhituste ja gaase vähendav, suurendab rinnapiima nõristust. Till parandab ka mao limaskesta ja seetõttu kasutatakse mao- ja kaksiksõrmiksoole, peensoole hädade korral. Tilli seemne pulbri sööömine aitab lahustada kive ja muudab kajutuks organismi parasiite. Nii lehed kui viljad parandavad uriini eritumist, bronhiiti. Viljadest valmistatud tõmmist tarvitatakse ka välispidiselt silmahaiguste korral ja naha mädanevate haavade puhul. Till on kasutusel kui rahusti, on krampide ja spasmide ärahoidja (ka südame pärgarterite spasmidel).  Kõrgvererõhuhaigusel tuleks tilli kasutada koos palderjani või broomi preparaatidega. Apteekides on müügil tilliseemnetest valmistatud anetin (kuivekstrakt), mida kasutatakse stenokardia puhul, spasmide lõõgastajana. Tilli seemnete asemel võib kasutada ka kogu kuivatatud taime teena.

Neeru- ja sapikivide puhul on soovitav tee, mis valmistatakse 2 spl peenestatud taimest, valatakse üle 400 ml keeva veega, lastakse tõmmata 15-30 min. Juuakse päeva jooksul 3-4 korda soojana 2-3 nädala jooksul.

Sama tee sobib hüpertoonikutele, kuid tee kogus võiks väiksem olla.

Mao- ja sooletrakti korratuse puhul võiks võtta kuiva peeneststud ürdi pulbrit (ka seemned), mida võetakse ½ tl 3 korda päevas 30 min enne sööki.

Tillis (ka teistes putkelistes) leiduv D-karvoon, bõib tundlikel inimestel hilist kontaktallergiat põhjustada.

OPTIMAALSED KASVUTINGIMUSED

Temperatuur ja valgustus. Till on üsna külmakindel taim, talub hästi madalaid temperatuure ja väikeseid öökülmi. Seemned alustavad idanemist juba +3 C juures, ainult et siis kestab idanemine kaua (mõnikord kuni kuu). Seemnete aeglane idanemine on seotud suure eeterlike õlide sisaldusega. Seepärast on vaja ühtlaseks ja kiireks idanemiseks seemneid külvi eel töödelda. Optimaalne temperatuur kasvuks on +15..20 C. Kuid peab arvestama seda, et till on valgusnõudlik kultuur.

Niiskus ja muld. Till ei esita mulla suhtes erilisi nõudmisi, talle piisab eelkultuurile antud väetisest.Seejuures võib suurt saaki saada ainult viljakal ja niiskel mullal (till on niiskusnõudlik). Kuivas mullas saagikus väheneb, taim hakkab varem vart moodustama. Soe ja tuuluvarjuline kasvukoht.

SORDIVALIK

Erinevalt tomatist, kurgist, paprikast ei erine tillisordid omavahel nii tugevasti. Põhiline erinevus seisneb lehe rohelise värvuse ja läike intensiivsuses, vähem hinnatud tunnused on lehtede aromaatsus ja maitse. Peale selle jagatakse sordid varasteks, keskvalmivateks ja hilisteks.

Varajastelt sortidelt (nt. Gribovski) saab saaki koristada 10 päeva varem kui hilistelt. Ainult, et nad on vähem lehistunud ja annavad väiksema lehemassi. Veel üks varaste sortide puudus on lühike kasutusperiood. See tähendab seda, et taim moodustab kiiresti varre ja kui saagi koristamisega hilineda, siis kaotavad taimed oma kaubanduslikud omadused (seepärast on vajalik õigeaegne koristus). Need sordid jõuavad Eesti tingimustes anda hea seemnesaagi, mida siis toiduainetetööstuses laialdaselt kasutatakse. Seepärast kasvatatakse varajasi sorte kilemajades ja avamaal varase supirohelise saamiseks, aga ka seemnekasvatuseks.

Hilised sordid on rohkem lehtinud, neid iseloomustab suurem lehemass ühe taime kohta. Pärast saagikõlblikuks saamist võib neid 2 nädalat koristada, kuna nad jäävad selleks ajaks veel leheroseti faasi. Hiliseid sorte kasutatakse mai-juuni külvideks, saaki saadakse suvel. Siia kuuluvad sordid nt. Kibrai, Tetra.

Viimasel ajal on tulnud turule nn. põõsastilli sordid. Need on hilised sordid, mille seeme meie kliimatingimustes tihti ei valmigi, seepärast kasvatatakse nende seemet lõuna pool. Põõsastilli sorte on iseloomulik varre aeglane moodustamine. Lehekaenaldes arenevad külgvõrsed, seepärast näeb taim põõsa moodi välja. Ainult et kõik põõsastilli tüüpilised omadused avalduvad ainult suure kasvupinna olemasolul. Taimede ja ridade vahekaugus peab olema minimaalne 15 cm. Tihedama taimede seisu puhul külgvõrseid ei moodustu, kuigi vars moodustab ikkagi hiljem kui tavalistel sortidel. Seepärast peab niisuguste sortide külvil jätma reavaheks 20-30 cm ja taimede vahekaugus reas peab peale harvendamist (eemaldatud taimed tarvitatakse ära) jääma 15..20 cm. Sellisel juhul hakkavad need taimed vart moodustama alles juuli keskel. Niimoodi on võimalik rohelist saaki koguda 1,5 kuud. Eriti oluline on see aiapidajatele, kes ei pea siis hooajal tilli mitu korda külvama. Põõõsastilli sorte külvatakse kevadel avamaale. Sordid nt. Russki Razmer, Saluut. Aga sort Gurman, mis samuti on põõsastilli sort, on eriti aromaatne.

Parem on külvata mitu korda. Et noored ja värsked tillilehed oleksid alati saada, tuleks külvata korduvalt, sel juhul saab saaki maist oktoobrini.

Külviskeem näeks Eesti tingimustes välja järgmine:

1. sügisene külv enne talve tulekut okt. II poolel – novembri alguses, et saaki saaks võimalikult varakult.

2. varakevadine külv suve alguse saagi jaoks aprilli algul, niipea kui muld taheneb, et saaks seda harida.

Kuidas saada ühtlasi tõusmeid. Tilli kasvatamine aiamaal on üsna lihtne. Ainus asi, mis tekitab raskusi (eriti algajatel) – see on idanemine. Et vältida seda probleemi, külvavad paljud seemned juba sügisel peale kogumist. Sellisel ´´talve all´´ külvil seemned tärkavad varakult. Suur miinus selle asja juures on aga see, et kevadisel maaharimisel suur osa nendest tõusmetest hävib, sel juhul tuleb oodata idantite teist lainet, mis aga pikendab saagi ooteaega. Peale selle kasvab siis peenardes till läbisegi põhikultuuriga, rohimisel on vaja tähelepanekult vaadata, et tillitaimi välja ei tõmbaks. See tekitab probleeme, seepärast on parem külvata till omaette peenrasse.

Külvireeglid. Aiapidajad tillile tavaliselt mingeid mineraal- ja orgaanilisi väetisi ei anna. Enne külvi (v.a. talve alla) tuleks kindlasti külvivagu kasta. Seeme külvatakse niiskele vaopõhjale ja kaetakse pealt kuiva mullaga. Sellisel juhul on seemneid niiskel pinnasel, kuiv pealispind aga takistab mullakooriku teket. Külvatakse ridadena, et edaspidi oleks lihtsam hooldada. Lehemassi saamiseks jäetakse raevaheks 10..15 cm, seemnesaagi kasvatamisel 20-30 cm. Külvisügavus 1...2 cm, sõltuvalt mullastikust. Külvinorm 2-3 g/m2 (või 1 g/m2- seemnete saamiseks).

Nõuanne. Idanemisperioodi vähendamiseks ja garanteeritud tüusmete saamiseks on vaja teha külvieelne seemnete töötlemine. On 2 erinevat võimalust. Esimene – barboteerimine (seemne leotamine vees, mida pidevalt hapnikuga rikastatakse), kodustes tingimustes on sobiv selleks kasutada akvaariumi kompressorit. Seda tehakse temperatuuril +20 C 18...20 tundi, selle ajaga hakkavad seemned juba kleepuma, seepärast külvatakse nad kohe maha. Teine meetod – vees leotamine    2-3 ööpäeva. Leotamise ajal vahetatakse 6-8 tunni tagant vett. Eeltöödeldud seemned külvatakse maha ainult niiskesse mulda.

                                                                       

Aeda võiks mitmesse kohta panna kasvama mõned nektaririkaste õitega taimed nagu näiteks harilik naistenõges (Nepeta cataria), aedtill (Anethum graveolens) või harilik raudrohi (Achillea millefolium), mis meelitavad ligi kasulikke putukaid nagu sirelased, kiilassilmad ja lepatriinud. Eelistatud on väikeste lihtõitega taimed nagu sarikalised ja korvõielised.

Bioloogilise tõrje korral hävitavad kahjureid teised elusolendid. Lepatriinud, kiilassilmad, sirelased jt toituvad lehetäidest ja lehekirpudest. Konnad, eriti kärnkonnad, söövad nälkjaid ja kahjurputukaid. Aiakahjureid hävitavad ka siilid, nahkhiired ja mitmed linnud (põõsalinnud, kärbsenäpid, linavästrikud, tihased jpt). Luues kahjureid söövatele loomaliikidele aeda soodsad elutingimused aitavad aiapidajad ka iseendid.

Kasutatud materjal:

https://et.wikipedia.org/wiki/Aedtill

http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=215

http://www.terviseleht.ee/200035/35_till.php3

http://retseptid.hobid.ee/aedtill/

teekummel

Teekummel (Chamomilla recutita) on üheaastane kahekojaline rohttaim,korvõieliste sugukonnast kummeli perekonnast. 

Kummeli ladinakeelne nimetus tuleb tema kreekakeelsest nimetusest χαμαίμηλον (chamaimēlon), mis tähendab maaõuna: χαμαί tähendab 'maa peal' ja μῆλον õuna. Nimelt meenutab kummeli lõhn õuna.

Eestikeelses teaduslikus liiginimetuses viitab "tee-" taime kasutamist teetaimena.

Eestikeelsete rahvapäraste nimetuste seas on kanaperse, kaamel, saksakanalill, ubina-hein ja valge ätse.

KIRJELDUS

Teekummel kasvab 15–40 cm kõrguseks.

Pikad ja kitsad lehed on kaheli- või kolmelisulgjad. Õied on koondunud 
pööristesse. Õõnes õiepõhi on paisunud ja soomusteta. Õie ääres paiknevad õielehed on valged, seest on õis kollane.

LEVIALA

Ta kasvab harilikult inimasustusega aladel kõikjal Euroopas ja Aasia parasvöötmes. Ta on laialt sisse talutud Põhja-Ameerika ja Austraalia parasvöötmesse.

KOOSTIS JA MIKS TEEKUMMEL ON KASULIK

Kummel sisaldab eeterlikke õlisid, mille koostisse kuulub asuleen, orgaanilisi happeid, glükoosi, aga ka C vitamiini, karotinoide ja mineraale.

Kummeliteed kasutatakse desinfitseeriva ja põletikuvastase toime tõttu kõhugaaside korral, samuti mao- ja kaksteistsõrmikhaavandite korral, ka kõhuvalu, kerge unerohuna ja kerge lahtistina. Soodustab uriini- ja sapieritust ning ergutab seedimist. Kummel aitab ära hoida põletikke ja vähendab valu. Ta sobib külmetuse, köha, palaviku, bronhiidi ja põsekoopapõletiku, igeme- ja suuõõnepõletiku, ­kõrvapõletiku, heinapalaviku ja astma korral. Külmetushaiguste korral ajab kummelitee higistama. Taim leevendab ishiast, närvivalu, migreeni, menstruatsioonivalusid, PMSi ja menopausi sümptomeid. Hemorroidide ja suguelundite haiguste ravis lisatakse seda vanni- ja loputusveele.

Kummeliteega pesemine parandab haavu ja nahahaigusi, paiseid ja ekseeme. Teega suu loputamine ja kurgu kuristamine parandab haavu ning ravib põletikke.

Kummeliteega blondide juuste loputamine annab neile kauni kuldse läike.

Tee valmistamiseks võtta 1 spl õisi 1 kl kuuma vee kohta

Tavaliselt võetakse seda sisse taimeteena. Ühe teetassi kohta võetakse kaks teelusikatäit kuivatatud kummeliõisi ja lasta tõmmata, kuid mitte keeta.

Pideva kõhuvalu korral soovitatakse igal  hommikul tühja kõhu peale juua tassitäis kummeliteed. Suu limapõletiku korral soovitatakse kummeliteega suud loputada.

Kummelitee on näidanud teatud mõju vähirakkude ja herpeseviiruse vastu, kuid arusaadavalt ei ole kummelitee kummagi haiguse ravim.

Inimesel on küllaltki raske kummelit üle annustada. Siiski on suurte annuste korral tähendatud nohu ja oksendamist. Veelgi harvematel juhtudel tekib lööve.

Kummelit kasutatakse kosmeetikas, peamiselt selleks, et aidata kummelilahusega loputades heledaid juukseid pesta.

Mõned tolmulestad, näiteks Psoroptes cuniculi, ei kannata kummelit.

Maist augustini õitsevat ja meeldivalt lõhnavat kummelit kasvatatakse ka ilutaimena.

Kummel on ambroosia sugulane. Mõned inimesed, kes on ambroosia õietolmu vastu allergilised, võivad seda olla ka kummeli õietolmu vastu.

Kummel sisaldab kumariini ja seetõttu tuleb mõningate ravimite, näiteks antikoagulantide, võtmise korral olla kummeliga ettevaatlik.

Teekummelit nimetatakse taimearstiks. Kummeli kasvatamine mitmete köögiviljade (tomat, basiilik, kapsas, sibul, kurk ja tomat) läheduses soodustab nende kasvu ja parandab maitset. Kummeli kasvatamine maitsetaimede läheduses suurendab nende eeterlike õlide sisaldust.

Kummel arvatakse aitavat seenhaiguste vastu ja nende vältimiseks piserdatakse mõnel pool seemikuid kummelilahusega.

Värvitaim. Kuivatamata taimest saab kollast värvust.

OPTIMAALSED KASVUTINGIMUSED

Kummel on pinnase suhtes vähenõudlik, kuid eelistab liivast kuiva pinnast, mille pH on 7,0–7,5, ja palju päikesevalgust. Kui pinnas on vilets, võib enne istutamist sinna siiski lisada lämmastikku, fosforit ja kaaliumi. Pikemate kuivaperioodide kestel tuleks taimi ka regulaarselt kasta.

Seemneid võib külvata nii varakevadel aprilli lõpus kui sügisel augusti lõpus - septembri alguses. Seemet ei kaeta mullaga, kuna kummel vajab idanemiseks rohkesti valgust. Piisab, kui seeme kergelt käega mulda suruda. Kevadised külvid võib niiskuse hoidmiseks ja idanemise kiirendamiseks katta ka kattelooriga. Teekummeli külvamine ridadesse teeb hilisemad hooldustööd - rohimise ja harvendamise - olulisemalt lihtsamaks. Harvendamist ei maksa peljata, hõredamalt kasvanud taimed harunevad tugevamalt kui tihedalt kasvanud taimed ning annavad rohkem õisikuid. Kummeli kasvatamisel on soovitatav kahe kummelitaime vahele jätta 15–30 cm vahet.

Sügisel külvatud kummel jõuab moodustada ainult lehekodariku ning talvitub siis selliselt. Õitsema hakkavad ületalve elanud taimed juuni keskel.

Kummeliõisi hakatakse koguma, mil enamik õisi on puhkenud. Kuna uusi avanenud õisi tuleb järjest juurde, saab neid koguda 2-3 korda suve jooksul. Pärast kogumist õied asetatakse kiiresti kuivama varjulisse, tuuletõmbusega kohta õhukese kihina.

Tavaliselt viljeletakse ühel kohal 2-3 aastat järjest, kuna seemned, mis pudenevad, annavad hästi isekülvi.

SARNASEID LIIKE

Teekummel on sarnane kesalillega — lehed on ühesugused niitjad, õisikud sama värvi; erinevuseks on, et teekummeli õisikud on palju väiksemad ning kummis (kuhikja) õisikupõhjaga, vastavalt ka kummis kollaste putkõitega osaga korvõisikus.

Sarnased õied on ka harilikul härjasilmal. Kaht taime on kerge eristada lehtede põhjal. Härjasilmal on saagja servaga varrele vahelduvalt kinnituvad lihtlehed.

Kesalille õis






       Kummeli õis

 Härjasilma õied

Kasutatud materjal:

https://et.wikipedia.org/wiki/Teekummel

http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/kasulikku-ravimtaime-teekummelit-on-lihtne-kasvatada?id=50609109

http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=386